Nooooo jouuu. Pole päris pikka aega reedel nii kurb/vihane/masenduses/segaduses olnud. Jah, ma peaks mõtlemise lõpetama. Sellest ei tule kunagi mitte midagi head välja. See viib aga omakorda selleni, et ma lähen vaikselt hulluks. Kujutan endale ette asju, mida pole tegelikult olemas. Aga ju see kuulub kõik minuks olemise juurde, ebnoormalne olend nagu ma olen. Ma ei kurda, mulle meeldib olla ebanormaalne kuid mingid piirid võiksid ikka olla. Ma arvan, et paljudel on selline probleem. Kuulasin täna laulu, mida polnud päris kaua aega kuulanud (The Pussycat Dolls - Until U Love U). Millegi pärast see laul alati tõstab natukene tuju ning laulu põhimõte on ka täitsa õige. Sa ei saa armastada mitte kedagi kui sa ei armasta iseennast. Enesekindlus on kõige võti. See peegeldub ka armukadeduses ning hirmus, et keegi võib sinult röövida inimese kellel on sinu südames väga eriline koht. Tavaliselt inimesed kardavad seda, sest nad arvavad, et nad pole piisavalt head/tublid/ilusad/andekad/targad või mida iganes. Kuid kui inimene seda arvab, siis tekib mul suur küsimus. Mis siis oli see mis selle paari, või mille iganes, moodustas? Kui sa arvad, et sa pole piisavalt hea siis küsi temalt või endalt, miks see kõik üldse nii kaua kestnud on? Ma tean, et suhtes võivad kõik asjad üle öö muutuda, ma tean seda isegi liiga hästi, kuid kui sa pole märganud järsku suhtumise muutumist, ära pabista. It's all right. Inimesed, ma panen teile südamele, ärge laske käest oma võimalust õnnele. Peamine põhjus inimeste kurbusele on ütlemata sõnad, tean seda omast käest. Ütle alati, mida sa tunned. Kui midagi ei toimu pole hullu, vähemalt sa tead, et sa üritasid. Ärge tehke minu viga ning rääkige ikka kõik südamelt ära. Teil hakkab kergem.