Mis siis kui ... ?

Masenduse auk. Vist. Ega ma ka enam ei tea. Mis siis kui... ah, parem mitte. Või siiski? Mis siis kui ma homme lakkan eksisteerimast? Mis siis kui ma lihtsalt suren homme? Ega midagi, vist. Venna ütles, et oleks küll midagi. Inimesed oleksid kurvad. Kuid miks? Mina ju ei tahaks, et nad kurvad oleksid. Ma tahaks, et nad oleksid rõõmsad, sest äkki ma näen Teda siis. Mina ju oleksin kuskil paremas kohas kus ei oleks kahepalgelisi inimesi, kes üritavad sind meeleheitlikult kellegiga paari panna, kuigi nad teavad, et neil endil on selle inimese vastu tunded. Ma oleksin kohas, kus inimesed ei tunneks valu, ei oleks masenduses ega ka alkoholi küüsis. Kui selline koht üldse eksisteerib. Ma tahan, et inimesed naeraksid mu matustel mitte nutaks, sest mina ju oma elu ajal olen rohkem naernud kui nutnud. Kui ma peaksin ükspäev lihtsalt olema teie elust kadunud, siis palun, ärge nutke. You'll be just fine without me. Kuid ärge lootke, et ma vabatahtlikult kaon. Sellest ei tasu unistadagi. Aga mis siis kui? Ah ma ei tea ja hetkel ei taha teada kah !

Ma kohe oskan raamatuid valida..

Nagu päris ausalt. Mul on tunne, et mul on selle peale annet, sest kõik raamatud mida ma viimasel ajal lugenud olen on nagu nii nii head. Järjekordselt lugesin raamatu läbi ühe õhtuga, seekord nimelt Margus Karu noorteromaani "Nullpunkt". Ma lihtsalt armusin sellesse romaani ning umbmäärase lõpu tõttu soovin, et härra Karu kirjutaks sellele ka järje. Esimest korda lugesin või üldse kuulsin midagi teose kohta ajakirjast Lugu kus Rain Veetõusme kirjutas äärmiselt paeluva arvustuse raamatu kohta. Kuna raamatut oli võrreldud "Kadri" ja "Kasuemaga", mis mulle hirmsasti meeldisid, tekkis tahtmine endalegi see raamat soetada, kuid jah, teate küll neid Eesti raamatupoode. Igatahes, ma ei leidnud seda. Lõpuks siis neljapäeval, 28. oktoobril, sain raamatu ning hakkasin täna lugema. Eriti soovitaksin raamatut inimestele, kes arvavad, et kõik veereb ainult allamäge. Minul igatahes tekkis tahtmine kippelt keemiat õppima hakata ning muidugi ka füüsikat, et need ained enalgi korda saada ning eks ma hakkangi homsest sellega tegelema. Ning palun, ärge rääkige midagi, et Eestis ei ole häid noorteromaane - on ikka küll, niiet kui vihmasel, või noh hetkel rohkem lumisel, sügisõhtul pole midagi erilist teha siis ruttu raamatukokku ja "Nullpunkti" lugema.