Mis siis kui ... ?

Masenduse auk. Vist. Ega ma ka enam ei tea. Mis siis kui... ah, parem mitte. Või siiski? Mis siis kui ma homme lakkan eksisteerimast? Mis siis kui ma lihtsalt suren homme? Ega midagi, vist. Venna ütles, et oleks küll midagi. Inimesed oleksid kurvad. Kuid miks? Mina ju ei tahaks, et nad kurvad oleksid. Ma tahaks, et nad oleksid rõõmsad, sest äkki ma näen Teda siis. Mina ju oleksin kuskil paremas kohas kus ei oleks kahepalgelisi inimesi, kes üritavad sind meeleheitlikult kellegiga paari panna, kuigi nad teavad, et neil endil on selle inimese vastu tunded. Ma oleksin kohas, kus inimesed ei tunneks valu, ei oleks masenduses ega ka alkoholi küüsis. Kui selline koht üldse eksisteerib. Ma tahan, et inimesed naeraksid mu matustel mitte nutaks, sest mina ju oma elu ajal olen rohkem naernud kui nutnud. Kui ma peaksin ükspäev lihtsalt olema teie elust kadunud, siis palun, ärge nutke. You'll be just fine without me. Kuid ärge lootke, et ma vabatahtlikult kaon. Sellest ei tasu unistadagi. Aga mis siis kui? Ah ma ei tea ja hetkel ei taha teada kah !

Ma kohe oskan raamatuid valida..

Nagu päris ausalt. Mul on tunne, et mul on selle peale annet, sest kõik raamatud mida ma viimasel ajal lugenud olen on nagu nii nii head. Järjekordselt lugesin raamatu läbi ühe õhtuga, seekord nimelt Margus Karu noorteromaani "Nullpunkt". Ma lihtsalt armusin sellesse romaani ning umbmäärase lõpu tõttu soovin, et härra Karu kirjutaks sellele ka järje. Esimest korda lugesin või üldse kuulsin midagi teose kohta ajakirjast Lugu kus Rain Veetõusme kirjutas äärmiselt paeluva arvustuse raamatu kohta. Kuna raamatut oli võrreldud "Kadri" ja "Kasuemaga", mis mulle hirmsasti meeldisid, tekkis tahtmine endalegi see raamat soetada, kuid jah, teate küll neid Eesti raamatupoode. Igatahes, ma ei leidnud seda. Lõpuks siis neljapäeval, 28. oktoobril, sain raamatu ning hakkasin täna lugema. Eriti soovitaksin raamatut inimestele, kes arvavad, et kõik veereb ainult allamäge. Minul igatahes tekkis tahtmine kippelt keemiat õppima hakata ning muidugi ka füüsikat, et need ained enalgi korda saada ning eks ma hakkangi homsest sellega tegelema. Ning palun, ärge rääkige midagi, et Eestis ei ole häid noorteromaane - on ikka küll, niiet kui vihmasel, või noh hetkel rohkem lumisel, sügisõhtul pole midagi erilist teha siis ruttu raamatukokku ja "Nullpunkti" lugema.

Soovitus kõigile, kellele meeldib laupäeva õhtuti üksi või koos kallimaga diivani peale kerra tõmmata ja filmi nautida.

"Ta pole sinust eriti huvitatud" - film mida mina soovitaksin kõigile kes ei saa vastassugu poolest aru. Film räägib üheksast erinevast inimesest kes otsivad endale seda Õiget.
Neil (Ben Affleck) ja Beth (Jennifer Aniston) elavad koos juba 7 aastat kuid Neil pole veel Beth'i kosinud. Beth leiab, et Neil ei armasta teda ning ei soovi ennast temaga siduda mille tulemusena Neil peab välja kolima.
Mary (Drew Barrymore) On gey ajalehe toimetaja ning kõik mehed, kes temaga kontakti võttavad teevad seda läbi interneti või smsidega.
Janine (Jennifer Connolly) ja Ben (Bradly Cooper) on abielus juba kolledži lõpust saati kuid kui Ben kohtab poes võluvat jooga treenerit tekivad Janine ja Beni abielu kohale sünged pilved.
Connor (Kevin Connolly) on kinnisvara maakler kes on kõrvuni sees oma sõbranna Annasse (Scarlett Johansson) kes omakorda armub abielu mehesse.
Gigi (Ginnifer Goodwin) on naine, kes peale esimest kohtamist hakkab kohe planeerima elu oma kaaslasega. Kui Gigi oma järjekordse hulluse hoo käigus satub Connori sõbra Alexi (Justin Long) baari ja talle kurdab oma elu siis Alex võtab nõuks teda aidata ja jagab talle inside infot.
Kõigi nende tegelaste elud muutuvad kardinaalsed. Selles filmis näeb pisaraid, armukolmnurki, pettumust, kirge ning rõõmu. Hea film kõigile, kes soovivad oma disaster date-idega lõpu teha.

Nooooo jouuu. Pole päris pikka aega reedel nii kurb/vihane/masenduses/segaduses olnud. Jah, ma peaks mõtlemise lõpetama. Sellest ei tule kunagi mitte midagi head välja. See viib aga omakorda selleni, et ma lähen vaikselt hulluks. Kujutan endale ette asju, mida pole tegelikult olemas. Aga ju see kuulub kõik minuks olemise juurde, ebnoormalne olend nagu ma olen. Ma ei kurda, mulle meeldib olla ebanormaalne kuid mingid piirid võiksid ikka olla. Ma arvan, et paljudel on selline probleem. Kuulasin täna laulu, mida polnud päris kaua aega kuulanud (The Pussycat Dolls - Until U Love U). Millegi pärast see laul alati tõstab natukene tuju ning laulu põhimõte on ka täitsa õige. Sa ei saa armastada mitte kedagi kui sa ei armasta iseennast. Enesekindlus on kõige võti. See peegeldub ka armukadeduses ning hirmus, et keegi võib sinult röövida inimese kellel on sinu südames väga eriline koht. Tavaliselt inimesed kardavad seda, sest nad arvavad, et nad pole piisavalt head/tublid/ilusad/andekad/targad või mida iganes. Kuid kui inimene seda arvab, siis tekib mul suur küsimus. Mis siis oli see mis selle paari, või mille iganes, moodustas? Kui sa arvad, et sa pole piisavalt hea siis küsi temalt või endalt, miks see kõik üldse nii kaua kestnud on? Ma tean, et suhtes võivad kõik asjad üle öö muutuda, ma tean seda isegi liiga hästi, kuid kui sa pole märganud järsku suhtumise muutumist, ära pabista. It's all right. Inimesed, ma panen teile südamele, ärge laske käest oma võimalust õnnele. Peamine põhjus inimeste kurbusele on ütlemata sõnad, tean seda omast käest. Ütle alati, mida sa tunned. Kui midagi ei toimu pole hullu, vähemalt sa tead, et sa üritasid. Ärge tehke minu viga ning rääkige ikka kõik südamelt ära. Teil hakkab kergem.

Tead Edgar, ma tulen ja äsan sulle jalaga näkku !

Kallis Edgar Egipte.
Kui sa kavatsed veel kuskil oma ennustusi avaldama hakata siis enne mõtle kui midagi ütled.
Alles sa sõnasid tormi ära (juba selle eest peaksid jalaga saama) ja nüüd räägid surmalainest, nagu mul oleks veel palju kalleid inimesi alles! Tead mul on suht kopp ees sinust juba, muudkui räägid, et ei taha paanikat tekitada kuid ikka on sul vaja oma hullusehoos tekkinud ideid kõigiga jagada. Mis siis järgmiseks tuleb? Maailmalõpp? Ma avastasin, et sa räägid ainult halbadest asjadest? Kas sinu enda energia on nii tume ja sa oled inimkonna peale nii solvunud, et keegi sind ei usu, et on vaja mingi si**a suust välja ajada? Mis iganes sinu häda ka ei oleks, palun saa aru, et kõik juhtub põhjusega ning ka teatud põhjusel pole meile kõike teada vaja. Ah jaa, muide HOIA OMA SUU KINNI !

Õnnitlused ennustaja Edgar!

15.07 ennustas Edgar Egipte, et augustis tule suur torm. Noo suur aitäh sulle, et sa ära sõnasid. Tervet Eestit on tabanud äikesetorm, nagu ka Soomet. Kesk- ja Ida-Euroopa upub, Venemaa põleb ning kõige tipuks murdus Gröönimaa küljest jäätükk mis oli suurem kui Muhumaa. Kui asi nii edasi läheb siis jääb tõesti tunne, et maailma lõpp on lähedal. Venemaa lõpust mul ausalt öeldes kahju ei oleks. Olekski aeg, mil see suurriik oma suure enesekindluse kaotaks. Putin on varem pressis öelnud, et tema arvates Eesti kuulub ja jääb alati kuuluma Venemaale, küll ta oleks mingi põhjuse leidnud miks Eestile kallaletungida. Kas ja kes oleks meile sellisel juhul appi tulnud jääb loodetavasti müsteeriumiks.
Igatahes mina loodan, et need suured katastroofid ei too meile mõnda veel suuremat kaost tulevikku.

I'm just so sick of everything!

Minu elu läheb ikka ja ainult vist paremuse poole. Yeah, riiight. Teate, veits närvi ajab kui kaotad järjest endale nii kalleid inimesi. Jah, täpselt nii, ma kaotasin jälle ühe oma lähedastest hr Vikatimehele. Ta on vist väga vihane mu peale, sest kui asjad nii jätkuvad olen ma 20-selt orb. Nimelt võttis ta mu ristiisa, kes mu sünnist saati mind kohtles nagu oma last. Ta alati hoolitses selle eest, et ma ei peaks elus millestki puudust tundma ja mitte ainult mina vaid ka mu ristiõde, ristivend, ema, isa ja paljud teised. Ta oli meie kõigi jaoks nagu kaitseingel maa peal. Vot mina ei saa aru mida kuradit ma olen teinud nii halba, et ma pean kõik kallid inimesed kaotama? Maailmas on piisavalt palju halbu inimesi kes võiks lihtsalt planeedilt haihtuda kuid ega nemad ju surma saa, alati ikka võetakse need kõikse paremad. Kui pea iga aasta kaotad kellegi siis tekib selline masendus, et mis mõte minul enam elada on? Maailmas ei saa kedagi usaldada, kellegi peale ei saa loota ja kui kiindud kellegisse, siis on nad järgmiseks hetkeks juba kadunud. Ma ei taha öelda, et inimestesse ei tasu kiinduda ning, et kedagi ei tasu usaldada, lihtsalt, inimesed olge väga ettevaatlikud keda te usaldate ning kellesse kiindute, sest tagajärg võib olla katastroofiline.

Mõned inimesed ei sobi kõigeks.

Räägitakse, et inimene saab hakkama kõigega millega ta tahab hakkama saada. Mina arvan, et see kohe kindlasti ei ole nii. Näiteks, mõned inimesed ei ole loodud mõtlemise jaoks ja mõned lihtsat ei ole loodud füüsilise töö tegemiseks. Mina näiteks olen rohkem mõtleja tüüpi inimene. Mul lihtsat ei ole jaksu teha füüsilist tööd. Ma võin seda teha kui väga vaja on kuid ma ei saa sellega suurepäraselt hakkama.
Samuti ei ole ka kõik inimesed loodud suhete jaoks, mõned lihtsalt ei suuda olla truud. See ei ole nende süü, nad lihtsalt ei ole selle jaoks loodud.
Ma hakkasin sellest kõigest mõlema sellepärast, et minu meediaõpetaja soovib, et ma kirjutaksin kooliajalehte ühe artikli koos koolilehe ajakirjanikuga, kid mina olen raadios. Mul lihtsalt on selles osas kas rohkem kogemust, või annet, ma ise ka ei tea. Ma leian, et ma ei ole pädev selle ülesande jaoks, lugege kasvõi seda sissekannet ja te saate aru, mida ma mõtlen.

Miks ma ei suuda Sind unustada ja edasi liikuda?

Ma ei tea miks ma jälle Sinust mõtlen. Nii kui ma jälle hakkan kuulama mõnda lugu mis räägib armastusest hakkan ma Sinust mõtlema. Ma hakkan meenutama Sinu silmi, suudlusi ja aega mil me olime koos ning õnnelikud. Mulle meenub kuidas Sa veel suvel ütlesid, et Sa tahaksid mind tagasi kuid ma olin liiga põikpäine, et Sind uskuda. Ma tahtsin lihtsalt Sind unustada. Nüüd ma kahetsen, et ma võimalusest ei haaranud. Igakord ku Sind näen tahaks Sulle kaela hüpata ja öelda :" Unustame kõik mis oli, Proovime uuesti." Ju ma olen unistaja ja mulle meeldib unistada võimatutest asjadest kuid vähemalt saan ma oma unistused kirja panna. Ma loodan, et Teie, kes te seda loete, ei arva, et ma olen mingi imelik või väärastunud mõttemaailmaga. Ma ei ole, ma lihtsalt üritan leida Armastust. Ka mina tahaks leida seda Härra Õiget. Kui kaua mul Tema leidmisega aega läheb, ma ei tea, kuid ma loodan, et ma leian ta õige pea ning loodan, et ka teie leieate kõik oma Härra Õige.

Kõik tundub alguses hea ja parem kui eelmine..

Mäletan esimesi kuid uues koolis ja klassis. Ma teadsin väheseid ja kõik tundusid nii sõbralikud ja toredad. See kestis umbes pool aastat ja ma hakkasin täitsa arvama, et see klass on parem kui eelmine kuid viimastel nädalatel on hakatud näitama enda tõelist palet. Inimesed räägivad üksteisest taga, kleebivad silte ja käituvad umbes-täpselt nii nagu minu vana klass. Ja mina veel arvasin, et ma olen lõpuks pääsenud täiskasvanute maailma. Kõik on täpselt samamoodi nagu see oli viimased 9 aastat ainult inimesed on teised.
Kui päris aus olla siis ma juba ootasin kuniks inimesed hakkavad oma tõelist palet näitama kuid ma tahtsin nii väga, et kõik oleksidki sellised nagu nad alguses olid. Nii naiivne minust. Eks ma olengi inimene kes näeb teistes ainult head. Hah. Kuid mis teha, tuleb leppida sellega mis on ja loota, et asi ei lähe nii hulluks kui see oli aasta 2008 sügisest kuni 2009 aasta suveni.

Woohooo .

Heia, heia.
Lõpuks suutsin tahtejõu kokku võtta. Kui täpsustada siis homsest jätan suitsetamise maha, peale kooli kui plaastrid on ostetud.
Ega ma ei oota, et nad mingi ime korda saadaks ma lihtsalt vajan teadmist, et ma ei tee seda paljalt tahtejõuga, veits imelik, ma tean. ahjaa, õppima hakkan kah , kui muidugi segavaid faktoreid ei ole -.- . Küll te arusaate, millest jutt käib . :D
A, muide, ma oma toas netis, päris usukumatu:D . aga ma nüüd ära magama, võinoh, keemiat õppima. See ya later, alligator.

Hey, life sucks, how about a bottle of vodka for you and me?

For the past few days I've been thinking what's the point of our lives? Is it working so that if we died we could say : " Hey, I've done something with my life, I have something to leave for my kids." or is it living it to the fullest so that everyone could say something about us at our memorial? and how do we even live our lives to the fullest? If we'd party everyday then everyone, well nbot everyone but most of the people would judge us for not doing something with our lives. But if we'd work and study days and nights then we wouldn't have a single story to tell our children for a lesson. i know what some people would say, the'd say that you have to balance your partying time and your studying/working time but it's not that easy. If you find someone you want to spend the rest of the life together then you forget the studying ond focus on him/her, until he/she leaves you and you're going through heartbreak and then you'd focus on the party. Well, this is the one point of view of this but all i have to say for right now is : " life sucks huh, how about a bottle of vodka for you and me?" .
Until next time, Maarja .