My aspiration in life would be to be happy...

Naljakas on vaadata, kui ammu ei ole siia midagi kirjutanud ja mida üldse olen siia kirjutanud. Kahe aasta jooksul on mu elus nii palju juhtunud. olen lõpetanud Tartu KHK hotelliteenindaja erialal (eksamil 91% jee), olen juba kahes majutusasutuses administraatorina tööl olnud. Kolinud Valgas Tartusse, tagasi Valka ja nüüd Otepääle. No tee, mis tahad, mina ei saa siit mägede vahelt minema. Ja mis kõige tähtsam, ma olen õnnelik. Jah, vaba aega on vähe ja tööd on palju, kuid ma olen õnnelik ja ma ei vaja selleks enda kõrvale meest. Ma olen õnnelik sellisena nagu ma olen. Nii palju minus on muutunud, et kõike ei jõuagi kirja panna, kuid lihtsalt väike update, nii igaks juhuks. :)

It's not right but it's okay...

Löbus, mitte lõbus vaid löbus. Kes veel ei tea, ma võtsin endale mehe. Esimesed päevad olid täielik paradiis., kuid nüüd on asi kuidagi väga nutune. Veel parem on asjaolu, et mu vennakesed on hästi "toetavad". Mina ei ole nende suhete kohta midagi öelnud, nahhui nad minu oma kritiseerivad? Muidugi inimene, kes kõrvalt ässitas, et "Proovi, kui sa ei proovi, siis sa ei saagi õnnelikuks" seletab nüüd milline m*nn mu mees on. Aitäh sulle :). See suhe tuleks lõpetada, kuid ma ei ole enam teismeline, kes teeb seda netis või läbi telefoni kõne, niiet tuleb oodata, kuniks minu "musi" jõuab tagasi, kuigi ma ei usu, et see teda häiriks. Oleks pidanud otsima korraliku mehe, mitte pleikari, kes lubab ennast muuta. Muidugi on viimased nädalad ka üpris imelikud olnud. Vend ostis auto, ei saagi enam aru, kas mulle või endale, sest auto on koguaeg minu käes, kas ma olen neil kainekas või on ta Soomes ja auto minu käes. Kuigi ta alles neljapäeval jõudis koju, vihastas ta mu eile välja ja nüüd käisin just ukse taga oma Statoili kohvi järel, mille ta lepituseks tõi. Nagu sellest piisaks. Õhtul saab lõpuks üle pika aja juua ja kõik mured vähemalt paariks tunniks unustada.

Muide, te tibukesed seal mägede vahel kohas, mida kutsutakse Otepääks, ma igatsen teid tohutult!

Clap if you believe in fairies.

Tere,
Mina olen Mann ehk Maarja. Tahtsin öelda, et minu mõistus sõitis ära ja teen selle sissekande ainult selleks, et mõni ei saaks väita, et ma olen masendav.
Avastasin, et olen kunagi üritanud luuletada. Mõtlesin, et võiks proovida lõbusamatel teemadel, kui siis (tegelikult mind sunniti). Nii, siin see on :
  (pealkirjatu)

Life is a wonderful thing
it can take and it can give
It can stop and it can begin
yes, life is a wonderful thing


look, soon it's spring
flowers are going to grow
warm winds are going to blow
wait, he'll give you a ring

Haahaa, nalja nabani, ei oska üldse luuletada, kuid Markole meeldis.



Pointless. Ärge parem seda enam uuesti lugege.

Today, I just don't give a fuck...

Hey, vist...
Mina jälle kirjutan ja jälle ainult selleks, et vinguda. Ausalt öeldes on kogu see nädal olnud värdjas. Mul on tunne, et ma hakkan ennast kaotama ja leidma samal ajal. Veider? Mitte eriti, tegu on ju siiski minuga. Kuid jah, eks ma seletan siis veits.
Nädala alguses tundus kõik tore ja hea, ma lõpetasin eelmine nädal hommikuti kohvi joomise (kuigi peaks vist uuesti alustama, sest õhtused jutuajamised hoiavad ärkvel, eriti need, mis toimuvad L'i ja M'i vahel) ja üpris hea on olla. Ma ei ole enam eriti närviline, pigem talvemasendus. Eniveis, kolmapäeval hakkas kõik perse minema, käisin meeleavaldusel kõrgharidusreformi vastu, kus ma sain vastuseid, mis meenutasid Savisaare vastuseid Randperele, kuid see ei olnud eriti hull. Külm ilm oli see, mis mind tegi kurjaks. Külm ilm ja M.K. lapsikus avalikus kohas. Nojah, õhtul sai muidugi R'iga sõimeldud ja siis M ja R läksid tülli (jeeei, ma elan ühes toas kahe inimesega, kes on hõivatud ja ühe kutt on pidevalt meie toas füüsiliselt, teine läbi msn'i, what a lucky girl) ja õhkkond oli kuidagi paigast ära. Neöjapäev oli paigast ära. Mul on tunne, et ma hakkan enda parimatest võõranduma, ma ei tunne enam, et meil oleks midagi ühist. Ma ei saa neile rääkida oma tunnetest, ilma et nad mind hukka mõsitaksid. Vähemalt tundub nii, seega ma hoian oma tundeid enda sees, kuniks ma jõuan koju ja siis reede õhtud mööduvad deprekas, mõeldes miks ma selline idioot olen ja ei suuda minevikust lahti lasta. Ilmselgelt on aru saada, kellest jutt käib. Minu Kristo. Tee, mis tahad aga ta ei lähe mul peast välja. Ta on kinni ja ta toob endaga kaasa kõik teised hinged, kelle ma elus kaotanud olen. Nojah, neljapäeva õhtu veeres kuidagi mööda ja jõudis kätte reede, see kaua oodatud päev, mis algas rahuliku matemaatikaga ja arenes edasi suusatamiseks, mis mulle kohe üldse ei istu. Nohjahh, bussist oleks peaaegu maha jäänud ja koju jõudes tuli mulle meelde, et lift on katski (nimelt nii kirjutatud, nii et SUU KINNI!). Õhtul hakkas kodus sama jama pihta, mis iga nv, kuid ma elan kõik üle, sest ma olen tugev isiksus.
 Aga kuidas ma ennast leidma olen hakanud? Nimelt, ma avastasin, et oma arvamust tuleb avaldada. Valjult, muidu keegi ei kuule ega kuula seda. Ma avastasin, kui väga ajavad mind marru inimesed, kes on millegi vastu, kuid ütlevad, et: "Ah, seda ei tule niikuinii, mul ei ole vaja midagi öelda" ja siis bitchivad nagu väikesed litad oma ülejäänud elu. Kui Sulle midagi ei meeldi, ütle seda, mitte ära ole nagu viima töss vait, oodates, et keegi teine suu lahti teeb. Seda ei juhtu ilmaski, sest keegi teine ei hakka Sinu eest tööl ka käima! Tõsiselt, kuidas keegi saab arvata, et kõik läheb paremaks, kui nad ei tee suud lahti ja ei vingu? Kui Sa ei vingu, siis keegi ei tea, et Sulle see või teine ei meeldi, seega suud lahti tõprad!
Muudaks nüüd teemat? Ma tegin nimelt rahvaloenduse ära ja pole elus midagi nõmedamat teinud. Miks peab 5 korda inimeselt küsima, kas ta on eestlane?Kas need koostajad tõesti arvavad, et me oleme ahvi ajuga homo sapiens'id? ÜLLATUS ! Meil on siiski keerulisemad ajud, nii et palun, järgmine kord ärge küsige 5 korda, kas ma olen eestlane, ma arvan, et selle 3 sekundi jooksul ma ei ole oma rahvust muutnud.
Jah, selline ta oligi. Grammatika 0, stiil 0 ja kõik muu ka 0, nii et screw you, bitch !

Every night I feel the angels cry...

I don't know, what's wrong with me. Maybe it's the autnum or maybe it's the 26th of november, that's coming so quickly, but I'm so sad and blue. I feel like crying but I can't, because I'm too scared, to show I'm weak. Not that crying means that you're weak, but It's not like me to cry infront of other people. Please, don't think that I'm depressed or something but there's just so many emotions inside of that I haven't let out and I have a bad feeling, that they're going to burst out any minute. Ohh fuck. I wanna scream, but I can't, I wanna run, but I can't. Life is a flower and I'm the lawnmower, that cut's it down to the ground.

I've had enough, the old me is making a comeback!

Well, when you go
Don't ever think I'll make you try to stay
And maybe when you get back
I'll be off to find another way

My Chemical Romance - minu salajane armastus, nii kauaks olen nad ära unustanud. Ma olen olnud hoopis teine inimene sellest ajast, kui Otepääle kooli läksin ja täna ma otsustasin, et aitab! Kaua võib teeselda kedagi, kes sa ei ole? Ma olen seda teinud 2 aastat ja suht kopa on ette visanud. Ma ei kavatse ennast enam nii piinata. Ma ei ole lõbus, naerusuine, alati abivalmis inimene, ausalt, ma EI OLE selline inimene. Ma olen isekas, pidevalt omas mullis ja õnnetu ning miski ega keegi ei saa seda muuta. Selline ma lihtsalt olen, leppige sellega. Ma pole viimasel ajal ka nii aus olnud, kui ma varem olen olnud. Aga see kõik muutub, alates tänasest olen ma täpselt selline nagu ma 16 aastat olin. ja ma vabandan ette ära, kui ma peaksin kellegile haiget tegema aga õige sõber räägb sulle tõtt, isegi kui see su tapab.
Kui kellegil peaks tekkima ksüimus miks, siis ikka ja ainult sellepärast, et nüüdsest kuulub ülejäänud minu ajast mulle, mulle ja ainult mulle. Ja who cares kui ma lõpetan vanatüdrukuna kuskil urkas, vähemalt olen ma maailmale näidanud, et elu ei pea elama teiste reeglite järgi, elama peab nii, nagu sulle on kõige parem. Peamine põhjus, miks suurem osa inimestest nii õnnetud on, on nende enda sisehääle eiramine ja teiste jaoks elamine, aga mulle see enam ei sobi. Mulle aitab ja paljud teist peaksid hakkama ka oma elu enda jaoks elama, mitte selleks, et teised teist hästi arvaksid!


I tried to be perfect, but nothing was worth it ! I'm better off on my own.

Mis siis kui ... ?

Masenduse auk. Vist. Ega ma ka enam ei tea. Mis siis kui... ah, parem mitte. Või siiski? Mis siis kui ma homme lakkan eksisteerimast? Mis siis kui ma lihtsalt suren homme? Ega midagi, vist. Venna ütles, et oleks küll midagi. Inimesed oleksid kurvad. Kuid miks? Mina ju ei tahaks, et nad kurvad oleksid. Ma tahaks, et nad oleksid rõõmsad, sest äkki ma näen Teda siis. Mina ju oleksin kuskil paremas kohas kus ei oleks kahepalgelisi inimesi, kes üritavad sind meeleheitlikult kellegiga paari panna, kuigi nad teavad, et neil endil on selle inimese vastu tunded. Ma oleksin kohas, kus inimesed ei tunneks valu, ei oleks masenduses ega ka alkoholi küüsis. Kui selline koht üldse eksisteerib. Ma tahan, et inimesed naeraksid mu matustel mitte nutaks, sest mina ju oma elu ajal olen rohkem naernud kui nutnud. Kui ma peaksin ükspäev lihtsalt olema teie elust kadunud, siis palun, ärge nutke. You'll be just fine without me. Kuid ärge lootke, et ma vabatahtlikult kaon. Sellest ei tasu unistadagi. Aga mis siis kui? Ah ma ei tea ja hetkel ei taha teada kah !