Löbus, mitte lõbus vaid löbus. Kes veel ei tea, ma võtsin endale mehe. Esimesed päevad olid täielik paradiis., kuid nüüd on asi kuidagi väga nutune. Veel parem on asjaolu, et mu vennakesed on hästi "toetavad". Mina ei ole nende suhete kohta midagi öelnud, nahhui nad minu oma kritiseerivad? Muidugi inimene, kes kõrvalt ässitas, et "Proovi, kui sa ei proovi, siis sa ei saagi õnnelikuks" seletab nüüd milline m*nn mu mees on. Aitäh sulle :). See suhe tuleks lõpetada, kuid ma ei ole enam teismeline, kes teeb seda netis või läbi telefoni kõne, niiet tuleb oodata, kuniks minu "musi" jõuab tagasi, kuigi ma ei usu, et see teda häiriks. Oleks pidanud otsima korraliku mehe, mitte pleikari, kes lubab ennast muuta. Muidugi on viimased nädalad ka üpris imelikud olnud. Vend ostis auto, ei saagi enam aru, kas mulle või endale, sest auto on koguaeg minu käes, kas ma olen neil kainekas või on ta Soomes ja auto minu käes. Kuigi ta alles neljapäeval jõudis koju, vihastas ta mu eile välja ja nüüd käisin just ukse taga oma Statoili kohvi järel, mille ta lepituseks tõi. Nagu sellest piisaks. Õhtul saab lõpuks üle pika aja juua ja kõik mured vähemalt paariks tunniks unustada.
Muide, te tibukesed seal mägede vahel kohas, mida kutsutakse Otepääks, ma igatsen teid tohutult!
No comments:
Post a Comment