Ma kohe oskan raamatuid valida..

Nagu päris ausalt. Mul on tunne, et mul on selle peale annet, sest kõik raamatud mida ma viimasel ajal lugenud olen on nagu nii nii head. Järjekordselt lugesin raamatu läbi ühe õhtuga, seekord nimelt Margus Karu noorteromaani "Nullpunkt". Ma lihtsalt armusin sellesse romaani ning umbmäärase lõpu tõttu soovin, et härra Karu kirjutaks sellele ka järje. Esimest korda lugesin või üldse kuulsin midagi teose kohta ajakirjast Lugu kus Rain Veetõusme kirjutas äärmiselt paeluva arvustuse raamatu kohta. Kuna raamatut oli võrreldud "Kadri" ja "Kasuemaga", mis mulle hirmsasti meeldisid, tekkis tahtmine endalegi see raamat soetada, kuid jah, teate küll neid Eesti raamatupoode. Igatahes, ma ei leidnud seda. Lõpuks siis neljapäeval, 28. oktoobril, sain raamatu ning hakkasin täna lugema. Eriti soovitaksin raamatut inimestele, kes arvavad, et kõik veereb ainult allamäge. Minul igatahes tekkis tahtmine kippelt keemiat õppima hakata ning muidugi ka füüsikat, et need ained enalgi korda saada ning eks ma hakkangi homsest sellega tegelema. Ning palun, ärge rääkige midagi, et Eestis ei ole häid noorteromaane - on ikka küll, niiet kui vihmasel, või noh hetkel rohkem lumisel, sügisõhtul pole midagi erilist teha siis ruttu raamatukokku ja "Nullpunkti" lugema.