Hey, vist...
Mina jälle kirjutan ja jälle ainult selleks, et vinguda. Ausalt öeldes on kogu see nädal olnud värdjas. Mul on tunne, et ma hakkan ennast kaotama ja leidma samal ajal. Veider? Mitte eriti, tegu on ju siiski minuga. Kuid jah, eks ma seletan siis veits.
Nädala alguses tundus kõik tore ja hea, ma lõpetasin eelmine nädal hommikuti kohvi joomise (kuigi peaks vist uuesti alustama, sest õhtused jutuajamised hoiavad ärkvel, eriti need, mis toimuvad L'i ja M'i vahel) ja üpris hea on olla. Ma ei ole enam eriti närviline, pigem talvemasendus. Eniveis, kolmapäeval hakkas kõik perse minema, käisin meeleavaldusel kõrgharidusreformi vastu, kus ma sain vastuseid, mis meenutasid Savisaare vastuseid Randperele, kuid see ei olnud eriti hull. Külm ilm oli see, mis mind tegi kurjaks. Külm ilm ja M.K. lapsikus avalikus kohas. Nojah, õhtul sai muidugi R'iga sõimeldud ja siis M ja R läksid tülli (jeeei, ma elan ühes toas kahe inimesega, kes on hõivatud ja ühe kutt on pidevalt meie toas füüsiliselt, teine läbi msn'i, what a lucky girl) ja õhkkond oli kuidagi paigast ära. Neöjapäev oli paigast ära. Mul on tunne, et ma hakkan enda parimatest võõranduma, ma ei tunne enam, et meil oleks midagi ühist. Ma ei saa neile rääkida oma tunnetest, ilma et nad mind hukka mõsitaksid. Vähemalt tundub nii, seega ma hoian oma tundeid enda sees, kuniks ma jõuan koju ja siis reede õhtud mööduvad deprekas, mõeldes miks ma selline idioot olen ja ei suuda minevikust lahti lasta. Ilmselgelt on aru saada, kellest jutt käib. Minu Kristo. Tee, mis tahad aga ta ei lähe mul peast välja. Ta on kinni ja ta toob endaga kaasa kõik teised hinged, kelle ma elus kaotanud olen. Nojah, neljapäeva õhtu veeres kuidagi mööda ja jõudis kätte reede, see kaua oodatud päev, mis algas rahuliku matemaatikaga ja arenes edasi suusatamiseks, mis mulle kohe üldse ei istu. Nohjahh, bussist oleks peaaegu maha jäänud ja koju jõudes tuli mulle meelde, et lift on katski (nimelt nii kirjutatud, nii et SUU KINNI!). Õhtul hakkas kodus sama jama pihta, mis iga nv, kuid ma elan kõik üle, sest ma olen tugev isiksus.
Aga kuidas ma ennast leidma olen hakanud? Nimelt, ma avastasin, et oma arvamust tuleb avaldada. Valjult, muidu keegi ei kuule ega kuula seda. Ma avastasin, kui väga ajavad mind marru inimesed, kes on millegi vastu, kuid ütlevad, et: "Ah, seda ei tule niikuinii, mul ei ole vaja midagi öelda" ja siis bitchivad nagu väikesed litad oma ülejäänud elu. Kui Sulle midagi ei meeldi, ütle seda, mitte ära ole nagu viima töss vait, oodates, et keegi teine suu lahti teeb. Seda ei juhtu ilmaski, sest keegi teine ei hakka Sinu eest tööl ka käima! Tõsiselt, kuidas keegi saab arvata, et kõik läheb paremaks, kui nad ei tee suud lahti ja ei vingu? Kui Sa ei vingu, siis keegi ei tea, et Sulle see või teine ei meeldi, seega suud lahti tõprad!
Muudaks nüüd teemat? Ma tegin nimelt rahvaloenduse ära ja pole elus midagi nõmedamat teinud. Miks peab 5 korda inimeselt küsima, kas ta on eestlane?Kas need koostajad tõesti arvavad, et me oleme ahvi ajuga homo sapiens'id? ÜLLATUS ! Meil on siiski keerulisemad ajud, nii et palun, järgmine kord ärge küsige 5 korda, kas ma olen eestlane, ma arvan, et selle 3 sekundi jooksul ma ei ole oma rahvust muutnud.
Jah, selline ta oligi. Grammatika 0, stiil 0 ja kõik muu ka 0, nii et screw you, bitch !
No comments:
Post a Comment